Ei tasu unustada matust läbi viinud inimest. Eriti krematooriumius.👏

Mul ka maandudes alati nii hea meel, et tahaks plaksutada, huilata, trummi lüüa. Umbsest pikast, kitsast ja ebamugavast sõidust minema - kes ei tahaks plaksutada? Aga ise ma selle tseremooniaga muidugi kaasa ei lähe, sest ma plaksutan hinges

Hea nali!!!! 😂😂😂😂 Poes ei ole enam kassapidajaid. Aga jah, kui ta piloodiks õpib ja 200 inimest turvaliselt üle ookeani viib, plaksutan küll 😌

Ei plaksutata enam, just sellepärast,et piloodid panid seda pahaks. See on nende töö ja reisijad ei peaks andma signaali, et oleme rõõmsad, täna läks õnneks.

Ma olen paari plaksutajat informeerinud, et märkimisväärne osa lennuõnnetusi juhtub lennurajal, mitte õhus (aitäh, National Geographic!). Kes enne õhtut hõiskab...

Ammu pole kuulnud, et keegi plaksutaks. Ise pole seda kunagi harrastanud. Pigem paneb imestama lennukis, et misasja kõik püsti hakkavad kibelema kitsasse vahekäiku kohe kui lennuk maandunud on - kõik me hakkame välja saama niikuinii alles siis kui meeakond on ukse avanud 🤷‍♂️

Mida rohkem slaavi rahvustest inimesi pardal, seda suurem on tõenäosus, et maandudes asuvad nad oma käsi kokku peksma.

Kui allatulek on ebamugav (turbulents jne), siis hea meel elus olla väärib aplausi, võibolla 😃 tegelikult ei tea selle kombe juuri

Mingi vana komme, mis tegelikult tänapäeval piloote solvab (ühe piloodi sõnad) - nagu nad ei oskaks oma tööd ja hullult riskivad kõigi eludega. Mina plaksutamisega kaasa ei ole läinud.

Poes käies ei plaksuta sa oma elu eest